Miks lisame kasside saagipõhisesse toortoitu vutisulgi?

Kassi loomulik saak ei koosne ainult lihast, siseelunditest ja luudest. Väikese linnu või närilise söömisel satub seedetrakti ka nahka, kõõluseid, kõhre, karvu või sulgi. Neid raskemini seeditavaid loomseid struktuure nimetatakse ühiselt loomseteks kiudaineteks.

Seetõttu plaanime lisada kasside saagipõhisesse toortoitu väikeses ja hoolikalt kontrollitud koguses vutisulgi. Eesmärk ei ole muuta toit „suleliseks”, vaid tuua selle koostis samm lähemale terviklikule saagile.

Suled koosnevad peamiselt keratiinist – tugevast struktuursest valgust, mida kassi seedesüsteem täielikult ei lagunda. Just see vähene seeduvus teeb sulgedest võimaliku loomse kiudaine.

Tavapärastes kassitoitudes kasutatakse kiudainetena enamasti taimseid koostisosi, näiteks tselluloosi, peedimassi või psülliumi. Looduses saab kass aga osa raskemini seeditavast materjalist loomsetest kudedest: nahast, kõõlustest, kõhrest, karvadest ja sulgedest.

Saagipõhise toortoidu koostamisel kasutatakse sageli lihtsustatud mudelit: lihaskude, siseelundid ja kaltsiumiallikas. See võib katta olulised toitainelised vajadused, kuid ei jäljenda täielikult seda, mida kass saaklooma süües tegelikult saab.

Terviksaak sisaldab lisaks:

• nahka ja sidekude;
• kõõluseid ning kõhre;
• karvu või sulgi;
• erineva struktuuriga lihaskudesid;
• saaklooma seedetrakti ja selle sisu.

Tervet saaki söönud kasside uuringutes on leitud erinevusi nii toidu seeduvuses kui ka roojamikrobioomi koostises võrreldes töödeldud lihapõhise toiduga. Sellised uuringud ei võimalda väita, et erinevuse põhjustasid just suled, sest korraga muutus kogu toidu koostis ja struktuur. Need näitavad siiski, et terviksaak ei ole bioloogiliselt sama mis pelgalt jahvatatud liha koos mineraalainetega.

Loomsete kiudainete uurimine kassidel on alles kujunemisjärgus. Praeguste teadmiste põhjal võivad raskemini seeduvad saagiosad täita mitut ülesannet.

Väike kogus seedimatut materjali võib anda roojale mahtu ja mõjutada selle liikumist läbi seedetrakti. See võib olla oluline väga hästi seeduva toortoidu korral, mille jääkainete hulk on muidu väike.

Kõik loomse kiu osad ei käitu ühtemoodi. Kollageen, kõhr, karvad ja suled erinevad nii seeduvuse kui ka mikroobse kasutatavuse poolest. Osa neist võib toimida jämesooles mikroobide substraadina, samas kui tugev keratiin võib väljuda suuresti muutumatul kujul.

Seetõttu ei käsitle me vutisulgi otsese „probiootikumi” ega kindla ravivahendina. Pigem võivad need olla üks osa terviklikumast toidustruktuurist, millega kassi seedesüsteem on evolutsiooniliselt kokku puutunud.

Lihapõhine toit annab rohkelt hästi seeduvat valku. Jämesoolde jõudnud valkude mikroobne lagundamine võib tekitada mitmesuguseid ainevahetusprodukte. Suurte kaslastega tehtud uuringud annavad alust arvata, et terviksaagis leiduvad loomsed kiudained võivad muuta valgulise käärimise iseloomu ja vähendada mõne ebasoovitava ühendi teket. Kodukasside kohta on tõendusmaterjal praegu veel piiratud, mistõttu tuleb seda käsitleda paljulubava hüpoteesi, mitte lõplikult tõestatud toimena.

Vutt on kassile loomuliku väikesesaagi mõõtu lind. Vutiliha, siseelundid, luud, nahk ja suled moodustavad terviku, mille sarnaseid saakloomi on kassilised söönud kogu oma evolutsiooni vältel.

Vutisulgede kasutamise eesmärgid on:

• jäljendada täpsemalt terve saaklooma koostist;
• lisada toitu taimse kiu asemel väike kogus loomset struktuurset materjali;
• suurendada ratsiooni bioloogilist mitmekesisust;
• uurida, kas loomulikum saagistruktuur toetab sobivat rooja konsistentsi ja seedetalitlust.

Suled ei asenda liha, siseelundeid, luid ega muid vajalikke toitaineallikaid. Need moodustavad vaid väikese funktsionaalse osa kogu retseptist.

Kuna kasside täpset loomse kiu vajadust ei ole määratud, ei ole olemas ametlikku soovitust, mitu protsenti sulgi peaks kassitoit sisaldama. Seetõttu tuleb sulgi kasutada tagasihoidlikult.

Liiga suur kogus võib vähendada toidu seeduvust, muuta selle kassile vähem meeldivaks või põhjustada mõnel loomal seedetrakti vaevusi. Eriti oluline on jälgida kasse, kellel esineb:

• kroonilist oksendamist;
• kõhukinnisust;
• soolestiku ahenemist või varasemat võõrkeha;
• häirunud mao tühjenemist;
• tugevat karvapallide moodustumist;
• põletikulist seedetraktihaigust.

Uut koostisosa tuleb hinnata kassi tegeliku reaktsiooni, mitte üksnes teoreetilise kasu põhjal.

Toidus kasutatavad suled peavad pärinema kontrollitud toorainest ning olema puhtad ja õigesti töödeldud. Pikad, jäigad ja teravate otstega sulerood ei sobi toitu tervelt lisamiseks. Sulgede osakeste suurus ja jaotumine peavad olema sellised, et kass ei saaks neid toidust eraldada ega suurte tükkidena alla neelata.

Samuti tuleb arvestada, et toore loomse toorainega võivad kaasneda mikrobioloogilised ohud. Seetõttu ei muuda sulgede lisamine vähem tähtsaks tooraine kvaliteeti, külmaahela kontrolli, hügieeni ega toidu toitainelist tasakaalustamist.

Vutisulgede lisamine ei põhine mõttel, et iga looduslik koostisosa on automaatselt kasulik. See põhineb küsimusel, kas tänapäevane saagipõhine kassitoit võiks jäljendada saaklooma senisest terviklikumalt.

Praegused teadmised ei võimalda veel öelda, milline on sulgede ideaalne kogus või millised kassid neist kõige rohkem kasu saavad. Teame aga, et looduses sööb kass saaki koos raskemini seeditavate loomsete struktuuridega ning et terviksaagipõhine toit mõjutab seedimist teisiti kui üksnes lihast koosnev ratsioon.

Seetõttu käsitleme vutisulgi väikese, läbimõeldud ja jälgitava täiendusena. Mitte imerohuna, vaid ühe osana põhimõttest, millel saagipõhine toitmine põhineb:

Toidu koostise muutmisel jälgime selle söödavust, rooja konsistentsi, roojamissagedust, oksendamist ja üldist seedetaluvust. Iga kass on erinev ning krooniliste seedetraktiprobleemidega loom vajab individuaalset hindamist.