Lemmikloom pole katki – tema toitmine ja elukorraldus võivad olla valed

Krooniline haigus kujuneb harva ühel põhjusel. Enamasti on tegemist mitme teguri koosmõjuga: geneetiline eelsoodumus, toitumine, kehakaal, liikumise hulk, stress, elukeskkond, soolestiku mikrobioom, hambatervis ning kokkupuude ravimite või keskkonnamõjutustega.

Geene ei saa muuta. Väga suurt osa igapäevastest riskiteguritest aga saab. Just see on koht, kus loomaarst ja omanik saavad koos looma tervikut päriselt mõjutada.

Elusa keha loomulik seisund on tasakaal. Immuunsüsteem, limaskestad, mikrobioom ja ainevahetus on pidevas dünaamilises koostöös ning organism püüab pidevalt ise taastuda. Isetervenemine ei tähenda, et diagnostikat või ravi tohib vältida. See tähendab, et loomaarsti üks olulisi ülesandeid on eemaldada takistusi ja luua tingimusi, milles keha saab paremini toimida.

Küsimus ei ole ainult selles, millist ravimit sümptomi vastu kasutada. Küsida tuleb ka, mis takistab selle looma organismil normaalset tasakaalu taastada.

Toit annab loomale kaloreid ja toitaineid, kuid mõjutab palju enamat: kehakaalu, täiskõhutunnet, seedimist, soolestiku mikrobioomi, limaskestade seisundit, immuunsüsteemi tööd, väljaheite konsistentsi ja loomulikku söömiskäitumist.

Ühtegi toitu ei saa hinnata abstraktselt. Sobivust hinnatakse alati konkreetse looma liigi, vanuse, aktiivsuse ja terviseseisundi taustal.

Kass on kohustuslik lihasööja. Tema ainevahetus on kohastunud saama energiat peamiselt loomsest valgust ja rasvast ning ta vajab teatud toitaineid ainult loomsest toorainest. Koer on kohastunud kasutama laiemat toidulauda, kuid ka tema seedetrakt ja ainevahetus on jäänud lihasööjale iseloomulikuks.

Toortoitmist tuleb käsitleda tasakaalukalt:

• iga pakendatud toit ei ole automaatselt halb;
• iga toores eine ei ole automaatselt tervislik;
• tasakaalustamata menüü võib põhjustada toitainete puudujääke;
• toores toit vajab teadlikku ja hügieenilist käitlemist;
• saagipõhine toit peab olema terviklik, tasakaalustatud ja konkreetsele loomale sobiv.

Toortoit ei ole kõigi haiguste universaalne lahendus. See on üks võimalik viis toita looma liigikohaselt, kui menüü on kokku pandud teadlikult. Loe toortoitmise alustest ja kassi seedimisest ning saagipõhisusest.

Ülekaal on üks levinumaid ja samas kõige alahinnatumaid lemmikloomade terviseprobleeme. Liigne rasvkude ei ole passiivne ladu, vaid ainevahetuslikult aktiivne kude, mis soodustab kroonilist madala astme põletikku ja mõjutab paljusid organsüsteeme.

Ülekaal koormab liigeseid, halvendab liikumisvõimet, mõjutab hingamist ning suurendab kassidel oluliselt suhkurtõve riski. Kehakonditsiooni ja lihasmassi regulaarne hindamine on osa iga tervisekontrollist – mitte üks kord aastas, vaid osa igapäevasest teadlikkusest.

Loom, kelle söögikauss on täis, ei ole automaatselt õnnelik loom. Iga liik vajab võimalust käituda oma bioloogia kohaselt.

Koer vajab nuuskimist, liikumist, keskkonna uurimist, sotsiaalset suhtlemist ja väikseid ülesandeid. Kass vajab ronimist, varjumist, jälitamist, varitsemist, küünistamist ja jahti meenutavat mängu.

Nende vajaduste pikaajaline eiramine võib soodustada kroonilist stressi, ülekaalu ja käitumisprobleeme ning süvendada mitmeid tervisemuresid.

Soolestiku mikrobioom osaleb seedimises, kaitseb limaskesta, mõjutab ainevahetust ja suhtleb pidevalt immuunsüsteemiga. Selle tasakaalu häire võib olla seotud korduvate seedehäirete, allergiliste ilmingute, naha- ja kuseteedeprobleemidega.

Samas ei ole iga haigus põhjustatud düsbioosist. Mikrobioomi muutused võivad olla haiguse põhjus, aga sageli ka selle tagajärg. Aus lähenemine tähendab mõlema võimaluse arvestamist. Loe lähemalt lemmiku mikrobioomist ja tervisest.

Probleem ei ole selles, et veterinaarmeditsiin ennetust ei tunne. Probleem on selles, et toitumist, mikrobioomi, kehakaalu, käitumist ja elukeskkonda käsitletakse sageli eraldi, mitte ühe omavahel seotud tervikuna.

Kliinikusse jõuab loom enamasti juba sümptomiga. Piiratud vastuvõtuaja jooksul tuleb esmalt välistada ohtlik haigus, panna diagnoos ja leevendada kannatusi. See on õige ja vajalik. Terviklik analüüs vajab lihtsalt lisaks aega, põhjalikku haiguslugu ja looma igapäevaelu hindamist – seda kõike ei mahu alati ühte lühikesse visiiti.

Terviklik lähenemine ei asenda kunagi:

• kliinilist läbivaatust;
• laboriuuringuid;
• erakorralist abi;
• vajalikku ravimiravi;
• kirurgiat;
• valu leevendamist;
• riskipõhist vaktsineerimist;
• parasiitide seiret ja tõrjet.

Oksendamine, püsiv kõhulahtisus, veri väljaheites, kaalulangus, suurenenud janu, hingamisraskus, tugev valu, loidus või söömisest loobumine vajavad alati loomaarsti hinnangut. Kui kahtled, kas mure vajab arsti tähelepanu – see vajab.

Vaata ka: ennetava tervishoiu praktiline käsiraamat ja allergia või toidutalumatus?

Terviklik ennetus toetub seitsmele omavahel seotud valdkonnale:

1. 1Liigikohane ja tasakaalustatud toit
2. 2Õige toidukogus ja tervislik kehakaal
3. 3Soolestiku toimimine ja mikrobioom
4. 4Regulaarne jõukohane liikumine
5. 5Liigikohane käitumine
6. 6Turvaline ja vähese stressiga keskkond
7. 7Varajane avastamine ja regulaarne tervisekontroll

Veterinaarmeditsiini järgmine suur samm ei pruugi olla uus ravim ega kallim aparaat. See võib olla sobivam toit, õige kehakaal, rohkem liikumist, liigikohane tegevus, väiksem stress, terve suu ja seedetrakt ning probleemide varasem märkamine.

Lemmikloom ei vaja tingimata rohkem ravi. Ta vajab eelkõige sellist elu, milles ravi oleks harvem vajalik.

• WSAVA Global Nutrition Guidelines
• AAHA Nutrition and Weight Management Guidelines
• The Effects of Nutrition on the Gastrointestinal Microbiome of Cats and Dogs
• Effects of diet restriction on life span and age-related changes in dogs
• Raw diets for dogs and cats: a review